See konkreetne sündmus toimus peale mu vanaisa surma. Ta oli vähihaige ning ei suutnud enam kannatada valude all ja ta poos ennast yles. Ma olin viie aastane kui see juhtus. Mäletan veel selgesti, kuidas ta päev varem kõndis kodu poole kott viinamarju käes. Istusin ta voodi äärel ja me rääkisime ning majustasime viinamarjade kallal. Kõik tundus ilus ja tore, kuid järgmisel hommikul mu isa leidis ta aidast.
Ema: Mäletad, peale vanaisa surma midagi toimus sinuga. Arvan, et tal oli sinuga kontakt.
Z: Jah
Ema: Sa ju magasid tema toas.
K: ja tema voodis
Ema: Ja igal ööl kell 12 sa nutsid ja sind ei suutnud ma tükk aega äratada. Ma pidin sind sellest toast välja viima ja siis võttis mingi aeg, kui sa silmad avasid, kuid sa ei teadnud midagi, mis sinuga eelnevalt oli toimumud. Silmamunad olid tulipunased….
See kestis väga kaua aega minu arust—palju päevi—ikka 12.00 öösel.
Z: Mis te arvasite, mis mul viga oli? Mida te yritasite teha, et see loppeks?
Ema: Ma arvan, et minu isa oli sinuga ühenduses vaimsel tasandil. Teil oli elus mingi eriline side omavahel. Võib-olla sa olid talle vajalik, et kuidagi teisepoolsuses edasi pääseda.
Z: Ta oli vaga kallis minule.
Ema: Sina talle ka. Ma ei tea, mis temast nüüd saanud on—kord teame.
Tean, et sealpool käib kõigi jaoks vilgas töö—evangeeliumi vaimus. Eks 1000 aasta rahuriigi ajal saab veel palju tehtud.
See oli kummaline, mis minuga toimus. Ma mäletan kuidas ma pidevalt köögis yles ärkasin ja mu vanemate murelikke nägusid. Abi leidmiseks vanemad rääkisid minust mitmetele tuttavatele. Keegi soovitas visata vanaisa voodi majast valja, Mäletan veel siiani, kuidas vanaisa voodi kuuri seina najal seisis. Sellga aga kesköised nuttuhood lõppesid.
No comments:
Post a Comment